Saturday, February 16, 2013

Hiina imed

Peking muutus tülikaks peatuspaigaks praktiliselt kohe, kui olime end Peking-Münhen lennupiletiga siduda jõudnud. Esimeste lennukipiletite broneerimisel jäi aga otsustusaega väga napiks ning kiiruga tehtud valikute läbimõtlematus hakkas edasiste plaanide tegemisel aina selgemini pärale jõudma. Teada oli vaid, et reisilt koju naasmiseks peame 16. veebruaril Pekingist lennuki peale astuma. Pidime leidma Pekinisse jõudmiseks kõige mõistlikuma marsuudi ning valima kaua selles suurlinnas kohapeal viibida. Meie üllatuseks olid kõiksugu lennukipiletid kõikjalt Aasiast Pekingisse üsna krõbeda hinnaga. Otsustasime liikuda läbi Bankoki, mis pakkus muigavaimat ja odavaimat ühendust. Niisiis imbus sedaviisi meie plaanidesse Bankok.
Arusaamine väikesest pisiasjast, et vahemaad meie planeeritud sihtpunktide vahel on niivõrd suured, jõudis meieni samuti üsna hilja. Võibolla on asi selles, et iga reisiga jääb maailm justkui väiksemaks ning ükski vahemaa ei tundu esimese hooga liiga kauge. Lisaks taipasime, et peale kalliste lennukipiletite ning parajalt pika lennuaja (Bankokist 4tundi) on Pekingis parasjagu südatalv. Talv nagu meil. Võibolla pisut pehmem ja kehva lumega, kuid üsna jäise õhuga. Hiljem selgus ka vajadus viisa järele... Ja no mõnes asjas me oleme selgusele jõudnud ka alles kohapeal viibides. See lisab loomulikult põnevust.
Meie õnn, et alates jaanuarist 2013 on 45 riigi kodanikel võimalik külastada Pekingit viisavabalt. Linnast väljapoole minna ei tohi, olemas peavad olema edasilennu piletid ning riigis ei tohi viibida kauem kui 72 tundi. Ligi kuu enne reisi algust märkasin seda uudist ning lugesime tunde meie broneeritud saabuva ja lahkuva lennu vahel: üks, kaks... seitsekümmend üks. Juhuu! Napilt mahtusime nõuete sisse ning koheselt mitmekümne euro suurune sääst viisalõivudelt. Täitsime igaks juhuks hunniku ankeete ning vedasime kaasa tõendeid, mida Estraveli kodulehelt leitud info järgi pidime esitama. Tegelikkuses tekitas paberikuhi piiril vaid segadust ning piisas passist, piletitest, hotellibroneeringust ja mõnekümneminutilisest ootamisest ning võisime oma teekonda jätkata.
Kuna jutud hiinlaste inglise keele oskamatusest on olnud osavad levima, siis katsusime sellest tulenevaid komplikatsioone veidi ette näha ning proovisime kõik võimalikud ja vajalikud protseduurid lennujaamas kohe ära teha. Leidsime sularaha automaadi, valuutavahetuse, turismiinfo ja kohviku. Kõht täidetud, raha ja info olemas, suundusime takso jahile.
Takso järjekord oli pikk. Õigemini oli lausa kaks väga pikka taksojärjekorda. Õnneks liikus ka taksosi palju ning peale veerandtunnist ootamist andis miskit sealne korraldajatädi meile suuna kätte ning näitas kaugemal olevate taksode poole, millest ühe peale pidime end sättima.
Pilt siis järgnev: seisavad kolm taksot, juhid väljas ning ootavad kliente. Esimene taksojuht märkab turiste ning pöörab pilgu kõrvale. (Meid on muideks muust massist väga kerge eristada). Teine taksojuht märkab turiste ning pöörab pilgu kõrvale. Kui ei vaata, siis äkki nad kaovad ära?! Ei, me ei kadunud kusagile vaid asusime pressima end kolmandale taksole, kelle juhil meid enam kuidagi ignoreerida ei õnnestunud. Kas Pekingis on turist kui nakkushaigus?! Ja oi kui kohutav, sest ta räägib mingit võõrast keelt ja on siis seda jama veel vaja.
Õnneks tuli meile appi üks lennujaamas taksomajandust korraldav noormees, kes rääkis talutaval määral inglise keelt ning aitas taksojuhile selgitada meie hotelli asukohta. Ohh ja ahh ning murelikud näod. Justkui asuks meie hotell miskit ime paigas. "Kas 300¥ on sobiv hind?" (See ca 45 eurot). "Olgu, sobib. Lähme!"  Hind tundus esimese hooga talutav, kuna Peking on suur, lennujaam kaugel ning samasugust hinda küsitakse enmuses maailma lennujaamades. Kuid peale seda, kui taksist aga käed rinnal risti ootas, et meie kohvrid ise tema auto pakiruumi hüppaksid ega näidanud üles mingit erilist aktiivsust ka abi osas, kui selgus, et neid kohvreid sinna puht-füüsiliselt ei olnud võimalik ära mahutada, läks Ergo närv mustaks. Veel mustemaks läks see siis, kui olime end autosse istutanud ning "hea"võõrkeelt kõnelev abiline hakkas seletama, et maksaksime taksojuhile kohe algul selle sõidu eest küsitud 300¥ ette ära. Ergo laiutas käsi. Mis 300 ¥? Tahame taksomeetri järgi sõita. Onud mõistsid oma võimetust. Kiirelt käis veel hõlma alt kerge kupüürivahetus (taksojuht oli abilisele juba "abi" eest tasu ette jõudnud maksta), uks kinni ning minek. Taksomeetri näit meie hotelli ees - 95¥ (ca 12eurot, mis sõidetud vahemaad arvestades on meie mõistes väga vähe). Kuna hotelli nimi meie broneeringul ning maja katusel suuresti ei ühtinud ja taksojuhti me enam ka ei usaldanud, siis enne lõpliku arveldamist sai ka see pisiasi hotellist üle täpsustatud. Õnneks oli õige maja. Heal lapsel mitu nime.
Kuigi maandusime Pekingis vaiksel pärastlõunal, mis oleks üldjuhul iga teise sihtkoha puhul andnud meile veel võimaluse õhtupoolikul linnaga tutvuda, siis õnnestus kõiksugu protseduuridel röövida meilt lõppkokkuvõttes niipalju väärtusliku aega, et prantsatasime oma hotellituppa alles päris õhtul. Näljased ja väsinud, kuid elamustest tulvil.
Hotell on meil täitsa okidoki ning kesklinnas. Linna peaväljak justkui kiviga visata. Kuid las see väljak jääb, kui nälg murrab. Ja mis sa nälja pärast muretsed - hotelli restorani kõhtu täitma! Hahaaa. Kui see vaid nii lihtne oleks. Sellistel hetkedel tuleb taas tõdeda - ära kunagi eelda midagi. Leidsin toa laualt pika kirja, mille sisu lühidalt: kevadpühade tõttu (uue aasta saabumine siis) suletud hotelli kaks restorani, room service'i töötajad ning restoraniteenindajad nädalaks puhkusele saadetud. Sellist nalja meil ei näe. Peale esimest ehmatust selgus, et õneks üks hiinakas siin hotellis siiski avatud. Viimses hädas olime sunnitud seal nuudleid lürpima ning vürtsist lammast järama. Kuigi Hugol on juba makaronidest villand ning vürtsise toidu tõttu võib suure vingu saatel kaanida toidu kõrvale ohtralt vett, siis meie valikud olid selle pakutud vähese seast (enamuses menüü kohta teatati, et neid sööke ei ole- kokk ka vist puhkab) parimad, mis võimalik. Kogu söögiooper vajaks juba omaette ümberjutustamist. Lühidalt saime peale pikka uurimist ja seletamist kausitäie nuudleid ja kaks šašlõkivarrast ning joogiks kuuma vett (?!) Ma ei julenud enam rohkem küsida. Kõht enam ei korisenud.
Paistab, et pühad on igatahes täies hoos ning seda on kuulda-näha ka igal õhtul meie hotelliaknast, kui kõikjal üle linna lastakse taevasse meeletutes kogustes ilutulestikku. Arvata võib, et samuti püdest tingitult, haigutas isegi Pekingi üüratus lennujaamas vaikus ning tühjus. Ja meie olime valmis massidega võitlemiseks. Massid on aga põgenenud pühadeks maale. Selgus, et mingi hulk ka linna peaväljakule ja Keelatud linna, mistõttu loobusime suuremast tunglemisest piletijärjekorras ning Keelatud linna sisenemisest. Loobuda ei suutnud me aga Hiina müüri külastamisest ning kulutasime selleks pool päeva oma lühikesest visiidist.
Pekingist on võimalik kergesti muretseda endale sedasorti Great Wall Tour, mis hõlmab tervet päeva ning peale kuulsa müüri veel kõiksugu muid atraktsioone. Nendeks teisteks atraktsioonideks on siidi tehas, tee galerii ja miskit shiukest pähemäärimist ja rahakulutamist veel. Kuna reisifirmad saavad nendesse kohtadesse veetavate klientide pealt raha, siis neid naljalt vahele ei jäta ning seetõttu on ka lihtsalt Hiina müüri külastamine palju keerulisem ettevõtmine. Selles ei oleks midagi keerulist, kui taksojuhid räägiksid pisut inglise keelt ning piisaks vaid paarist pikemast otsast taksoga. Aga pole mõtet unistada...
Läbi sebimise ja õiendamise õnnestus meil siiski turismibüroo kaudu sama suure raha eest, mis kogu päevase ringtuuri eest küsitakse, ka ainult müüri vaatama minna. Meie, autojuht ja giid ning  poolteist tundi sõitu sinna ja poolteist tagasi ning tunni jagu müüri. Tagasiteel saime ka põike postkontorisse markide ostmiseks ja kaartide postitamiseks ning toidupoodi. Me nimelt ei ole suutnud paari päeva jooksul enda lähedusest ühtki korralikku toidupoodi leida. Niisiis varusime poest šokolaadi, veini ja paar õlut.
Müüri osas oli meie õnn, et parasjagu on käimas pühad, sest liiklus oli kergem ning ka müürile minekuga polnud mingisugust muret. Peale selle mure, et tegemist oli väga järsu osaga müürist ning pool tundi rassisime end üles ja seejärel pool taas alla. Müür on loomulikult võimas ning vonkelb 6300 kilomeetri jagu mööda mäenõlvi. Selle Hiina sümboli ning maailma ime oleme nüüd oma silmaga ära näinud.
Oma silmaga oleme ära näinud nüüd ka väikse tükikese sellest imede linnast Pekingist, kus elab 22 miljonit inimest ja mis on üüratult suur. Mööda linna vonklevad laiad kolmerealised sõiduteed, et mahutada kõike seda autode massi, mis siin pidevalt voorib. Hoolimata laiadest tänavatest on liiklus siiski aeglane. Omamoodi ime on siin ka kõikvõimalik teenindus, mis on üldjuhul kohutav. Mornide nägudega müüjad ja ettekandjad veavad end vajadusel susside sahinal kohale ning teevad vajaliku kuidagiviisi või pisut kehvemini ära. Kindlasti toetab seda ka jootraha kultuuri puudumine siinses ühiskonnas. Puudub lihtsalt piisav põhjus pingutamiseks. Ja kui jätsime hotelli hiinakas teenindajale ca 3  euro jagu tippi, siis oli ta ääretult ähmi täis ning jooksis liftini sooviga see meile tagasi anda. Lisaks toimib poodides meie jaoks senini vist veel vaid Mööblimajas käigus olev arveldussüsteem, kus ühest kohast valid kauba ja teises kohas maksad, et siis taas tšekiga tagasi kauba järele minna. See toimis siin isegi ühes toidupoes, kus olid eraldi letid puuviljadele, pagaritoodetele, kommidele jne. Vajadusel ainult siiberdadki edasi-tagasi. Mis veel poodidesse puutub, siis on need siin justkui ära peidetud ja kui sa ei tea, siis ka naljalt ei leia. Linnapilt on hall nagu betoon ning kõikjal kõrguvad ühte laadi hallid majad. Meie avastasime näiteks ühel õhtul juhuslikult, et hotelli kõrval olev suur hoonetekompleks on seestpoolt üüratu kaubanduskeskus. Kui meie keskuste välisseinad on täidetud üüratute valgusreklaamidega, siis siit neid ei leia ning ainukeseks viiteks on mõni kangema brändi rahulik poeaken, mis tänava pool end ilmutab. Meie üllatuseks ei olnud tõepõhja all ka levinud arvamusel, et hiinlased ei räägi absoluutselt inglise keelt. Kehtib see peamiselt vanema generatsiooni kohta. Noored omandavad keeletadmisi koolis juba varakult ning enamasti keegi neist meiega hätta ei jäänud.
Igatahes saime oma paari Hiinas veedetud päeva jooksul ohtralt elamusi ja kogemusi ning mul on hea meel, et tulime Pekingisse ilma eriliste ootuste ja lootusteta.  Elamusi ning üllatusi jagus.

Tuesday, February 12, 2013

Kolm päeva kuumas Bankokis

Lend Koh-Samuilt Bankoki kestis ligikaudu tunni. Võrdluseks võttis sama kaua aega ka taksosõit Bankoki lennujaamast meie siinsesse hotelli. Bankoki lennujaam asub kesklinnast 30 kilomeetri kaugusel ning olenevalt liiklusest ja see omakorda kellaajast võib taksosõit kesklinna aega võtta keskmiselt 40 minutit kuni poolteist tundi.
Bankokis elab ca 11 miljonit inimest. Linn on suur ja kirju. Viimast nii asukate, ehitiste kui pakutavate võimaluste poolest. Kõrghooned vahelduvad templite ja pühakodadega; tänavad on täidetud autode, rollerite ja tuk-tukidega; jalge all vurab metroo, pea kohal vuhiseb taevarong; mööda jõge uhavad sajad erineva suuruse, välimuse ning eesmärgiga veesõidukid. Päikest varjutab sudu, hallide kõrghoonete vahel vilksatavad erksavärvilised pühakojad, ühtseks massiks sulanduvas autodevoos süstivad taksod. Neid viimaseid on siin üsna kerge muust liiklusest eristada, sest kui muu mass eelistab oma sõiduvahendite osas üsna värvituks jääda, siis taksod on siin eredad: punased, kollased, oranžid ja roosad. Peamiselt just roosad ning mitte tavapärased vaid erilised -pärlmutter roosad.
Bankoki nagu enamusi suurlinnu, läbib jõgi. Seda veeteed kasutatakse siin agaralt, sest see aitab vältida kesklinna ummikuid ning on tihtipeale ka kõige otsem ning kiireim viis sihtpunkti jõudmiseks. Jõevesi peksab ja lainetab selles veesõidukite virr-varris. Paadid vuravad risti, põiki ja läbisegi. Valgusfoor ning rajad puuduvad, kuid iga kapten teab oma sõiduki võimeid ja kohta ses kaootilises liikluses. Jõevesi on praktiliselt läbipaistmatu, kuid kalad ujuvad. Suured kalad. Turistid viskavad kaladele saia.
Suurlinn Bankok on peale Koh-Samuid tõeline sidrun. Oleks justkui pikast unenäost ärganud ning nüüd on aeg taas tegutseda. Nii palju tahaks näha ja teha, kuid aeg on limiteeritud ja hakitud lõunaunega. Järsku nõuab kogu tegevus paremat läbimõtlemist ja planeerimist, sest linn on suur ning ühendused enam mitte nii mugavad kui Singapuris.
Bankok on ehe. Sellel linnal on teine siht. Siin elavad inimesed mitte turistid. See lubab tunda tunda ka ennast taas inimesena, mitte valgest nahast rahakotina. Ja siin on viisakus ning hea teenindus. Parem veel, kui oodata oskaks.
Ühel hommikupoolikul soovisime külastada üht Hiinalinnas asuvat suurt pühakoda. Uksehoidja kutsus meile takso, küsis meilt sihtkoha ning ütles taksojuhile, kuhu vaja minna. Keerasime hotelli eest välja ning jõudsime vaevu mõne minuti jagu sõita, kui helises taksojuhi telefon. Peale mõningast vestlust ulatas taksojuht telefoni Ergole "For You Sir". Eelmisel õhtul HBO-st nähtud Mission Impossible'l olid olnud omad mõjud. Minu fantaasia jõudis juba hetkeks kerge kõrgushüppe teha. Aga teispool toru ei olnudki Tom Cruise vaid meie hotelli uksehoidja, kes meid läbi taksojuhi (?!) tabada püüdis. Talle meenus, et sihtkoht, mida külastada soovisime, on pühade tõttu suletud. Ta pakkus meile aja viitmiseks välja teise lahenuse ning seletas vajaliku ka läbi telefoni taksojuhile. Wow!
Meie hotell oma personaliga ongi aga vaid kiidusõnu väärt. Hotell on üsna värskelt avatud ning omab lausa viite tärni. Sellel on mugavad toad, ilusad vaated linnale, maitsvad söögid ning terrass 14. korrusel. Viimane tähendab ala kohviku ja päikesevõtutoolide ning basseiniga, mille äärelt vôid nautida ägedat linnavaadet otse alla tänavale.
Kuna saabusime Bankoki uue, mao aasta esimesel päeval, siis tundus kõige õigem külastada kohe agatuseks siinset Hiinalinna. Mõte ei vedanud meid alt. Pikk tänav oli pidustuste päralt ning liikluseks suletud. Punased laternad, punased ehted, punased mängumaod ja punasesse riietunud inimesed. Meeletu rahvahulk. Päikesekuumus ja tulistelt toidupannidelt õhkav kuum õhk. Meile meeldis. Väga. Sellest ehedab võib olla veel vaid uue aasta vastuvõtt Pekingis. Homme jõuame ka sinna.

Friday, February 8, 2013

Koh-Samui. Paradiis kellele?

Milline võis see kiidetud paradiisisaar aastaid 10-20 tagasi välja näha, seda oskab tänasel päeval ette kujutada vaid hea fanaasiaga inimhing. Lennukid voorivad ja paadimootorid podisevad ning iga saarele astunud turist jätab siia oma jälje. Ja neid jälgi on kogunenud juba liig-palju, sest avastamata ja inimetsest puutumata paradiisi tuleb siit nüüd taga otsida tikutulega.
Koh-Samui on tänasel päeval turistide külastatavuse pooles Tai teine saar. Esimesel kohal on Phuket, kus veetsime ka meie mõned aastad tagasi nädalakese oma puhkusest. Kui Phuketis peatusime saare pisut vaiksemas osas Karon beachil, siis sel korral sattusime Koh-Samui kõige turistirohkemasse piirkonda - Chaweng beachile. Meie hotell on küll ägedamast melust pisut eemal ja rahuliku rannaalaga, kuid sadakond meetrit eemal käib üsna korralik mürgel. Tegemist on tavapärase kuurortiga, kus turistide hordid on kohalikud ära hellitanud - taksojuhid on muutunud laisaks ja teenindus pea kõikjal nigel. Oodatakse raha, kuid selle nimel keegi üleliigselt ei pinguta.
Hotelli saabudes puudusid meie toast rätikud ja seep ning seif ei toiminud. Rätikud peagi siiski saime, kuid seepi ning seifiparandajat pole ka peale mitmeid meeldetuletusi siinkohal näinud. Viimasel korral saime receptionist lausa pahura vastuse, et miks me siis enne kella viit ei tulnud. Ja meie oleme veel üsna leplikud. Leplikus lõppes aga sellega, kui rannast tulles leidsime eest koristaja poolt pärani jäetud rõduukse (meie tuba on esimesel korrusel ja väga lihtsalt ligipääsetav). Jah, meie tuppa olid küll ilmunud viis päeva oodatud käte- ja rannarätid, kuid minu kannatus siinkohal katkes. Elasin end receptionis korralikult välja, kuid vaevalt see siin miskit lõppkokkuvõttes muudab.
Kuigi otsest paradiisi me eest ei leidnud, siis täidab meie sihtkoht siiski eesmärki - puhkame ja logeleme. Tinglikult võib paradiisiks nimetada sedagi ning eeldatavasti on sama ilus eesmärk kõikidel turistidel, kes Koh-Samuile saabuvad. Paraku ei oska või ei taha mõista kõik seda jälge, mis nende paradiisikülastusest siia aga maha jääb.
Maandusime Koh-Samui üli-nunnus lennujaamas pühapäeva hilisõhtul. Rahvusvaheline lennujaam, mille terminal kujutab endast armast hütti, on saanud omajagu tunnustust ka väljaspoolt riiki. Transport lennukist terminali toimus värvilistes lahtistes vedurites (?!) Samasuguse transpordivahendiga liikusime ringi näiteks Singapuri loomaaia meeletul maa-alal. Väikeseks murelapseks olnud viisa saime kiirelt ning muretult kohapeal tehtud ja meie uksed puhkuseparadiisi avanesid rahulikult.
Olime jätnud endale mõnusaks rannapuhkuseks tervelt kuus pikka ning kuuma päeva, millest enamuse olemegi eesmärgipäraselt täitnud - hommikusöök, päike, meri, bassein, lõunauinak, õhtusöök, jalutuskäik ja mõned vaatamisväärsused. Seltsiks saatmas mäng ning ammu lugemist oodanud raamatud. See ongi meie väike paradiis.
Ühe pooliku päeva veetsime ka saare teisi külgi avastades. Käisime elevandisafaril, kuigi südant piinasid mõtted, kui hästi või halvasti neid suuri ja võimsaid loomi siin hoitakse ning uudistasime kohalikke pühapaiku ja loodusvaateid.
Homme on draakoniaasta viimane päev. Kas see annab meie viimasele õhtule siin saarel ka erilise meeleolu? Draakoniaasta ise algas meie jaoks väga vaikselt pisut rohkem kui aasta tagasi rahulikul Lankawi saarel Malaisias. Eks nüüd näis, kas Koh-Samuil on algava mao aasta tervitamiseks miskit muud sorti olemist plaanis.

Tuesday, February 5, 2013

Singapur II

Oleme aastate ning reisidega üha mugavamaks muutunud. Üheks oluliseks faktoriks on loomulikult Hugo, kelle järgi sihtkohti, hotelle ning transpordivahendeid valime. Tore ja elamusterohke peab olema ka temal, sest üks väike pahur-vahur võib nullida nii mõnegi idüllilise hetke. Niisiis ennetame probleeme juba eos ning hindame mugavust ja üksteise soove. Loodetavasti jagub veel avastamata pärle ka selleks hetkeks, kui raatsime Hugo taas koju jätta ning isekeskis maailma avastama minna. Niisiis peavad tõelised džunglimatkad veel ootama. Seni seikleme linnadžunglis - sel korral Singapuris.
Singapur on meie mõistes väga suur linn ning just mugavust silmas pidades broneerisime oma hotelli võimalikult lähedale metroojaamale ning põnevamatele vaatamisväärsustele. Sedaviisi saime huvipakkuvate punktide vahel mugavalt ja kiirelt liikuda. Boonusena oli meil võimalik imetleda oma hotellitoa aknast üüratut vaateratast, millest on saanud üks Singapuri sümbolitest. Vaateratast ennast külastasime loomulikult ka meiegi ning nautisime seejuures paarikümne minuti jooksul vaateid, mida tipp-hetkel oli võimalik teha 165 meetri kõrguselt. Mina oma üüratu kõrgusekartusega jäin ellu ning Hugot ei paistnud taevalaotuses õõtsumine absoluutselt heidutavat.
Vapper Hugo sai Singapuris kogeda ka oma elu esimest sõitu ehedalt jubedal lõbustuspargi mägiraudteel. Seda siis, kui külastasime Sentosa saarel asuvat Universali teemaparki. Loomulikult pabistasime pisut, et Hugo selline õrnahingeline väikemees saab läbielatust tõsise šoki ning kokutab kogu ülejäänud elu, kuid kuna ta ise enda soovis nii kindlaks jäi, siis mis meil ikka öelda - ükskord on ikka esimene. Sõit oli mõnusalt närvekõditav ja kuigi Hugo näost võis esimese hooga lugeda välja tõsist hirmu, siis mõne hetke pärast kostis sealtpoolt vaid: "Ossaa! Ossa kui vägev!".
Sentosa ise on väike saareke, mis on läbinisti täidetud kõivõimalike atraktsioonide ja teemaparkidega. Lisaks on saarel oma rand ning mööda saart liigub õhurong, mis viib külastajaid punktist A punkti B. See on tõeline paradiis lastele ning hinnatud puhkusepaik kohalike perede jaoks. Meie jõudsime oma poole päeva jooksul külastada vaid Universali teemaparki ja maailma suurimat akvaariumit ning siis meie jaks sai otsa. Vapramad võtavad aga Sentosal hotellis toa ning tegutsevad saarel kuni jõud raugeb või rahakot kannatab.
Hoolimata asjaolust, et Singapur on linnana suur, on ta omamoodi väga kompaktne. Sellel 45*25 kilomeetrisele alale mahub nii suurt linnadžunglit kui ürgset loodust. Tänu mugavale transpordiühendusele on kõik justkui käe-jala juures. Soovid loodusesse? Mine üüratusse loomaaeda, mis asub ehedas vihmametsas võib hoopis botaanikaaeda (mille kohta ma ei oska küll miskit öelda, sest sinna me sel korral ei jõudnud, kui tedajamate jutu järgi pidavat äge olema). Tahad perega lõbutseda? Mine Sentosale. Tahad matkata looduses? Sõida järgmisele saarele, kus selleks kõik vajalik olemas on. Šopata? Orchard road - meeletult pikk, lai ja kõikvõimalike poodidega täidetud tänav. Lihtsalt olla, jalutada ja nautida - vaatamisväärsuste ja erinevate tegevusvõimalustega täidetud sadama ala. Singapur pakub kõike. Omaltpoolt varu vaid aega ning ohtralt raha.

Sunday, February 3, 2013

Singapur I

Reisi planeerides ning lennukipileteid broneerides oli esialgu üsna keeruline prognoosida, kaua Singapuris peatuda. Mida seal teha, kuidas liigelda, kus kandis ööbida? Tegelikkuses kerkivad samad küsimused üles iga sihtkohaga, kuid Singapuri kohta jõudis meieni palju vastuolulist infot. Ühest küljest tundus, et tegemist ja vaatamist on palju. Teisest küljest oli juba kaugelt kosta, et Singapur on üsna kallis ning kohati tüütult suur linn ja pealegi ei midagi erilist. Usaldasime oma sisetunnet ning pikendasime esialgset peatumisplaani ja jätsime sihtkohaga tutvumiseks kaks täis ning kaks poolikut päeva. Ette ruttavalt ütlen, et tegelikkuses jäi sellest isegi väheks ning Singapuris võib väga edukalt kulgeda ka terve nädala ilma, et igavus peale tükiks. Loomulikult sõltub see ka huvidest ning võimalustest. Singapur on kohati päris kallis ning paraku peab sellega arvestama, kui on soovi seal üht-teist näha ja teha. Kerge lõuna keskmises söögikohas maksab meie mõistes korraliku restorani prae hinna, vaatamisväärsuste piletid on üsna krõbedad ning hotellid keskmisest kallimad. Seevastu on transport mugav ja mõistliku hinnatasemega. Sõida aga ringi ning naudi vaadet. Ja neid vaateid juba jagub, sest kõiksugu vaatamisväärsusi on sellesse linna püstitatud hulganisti. Fantaasiavaeseid arhitekte naljalt kohalikku linnaplaneerimisametisse juba palgale ei võeta. Tuntuimateks üllitisteks on hiiglama suur vaateratas, lux-hotell oma taeva all asuva basseiniga ning üsna värskelt avatud kõrgustes kulgev jalutusrada. Kuid vaatamist jagub veel ja veel...  Põnevust tekitab Singapuris ka asjaolu, et näiteks ei tohi seal nätsu närida. Nätsu ei näinud ma seal ka müügil ning võimalik, et see on igatepidi põlu all. Lisaks kusagil tänaval naljalt ei sööda ega jooda ning metroos on see hoopiski keelatud. Kõige selle mõte on hoida linn puhtana. Linna puhtuse nimel pestakse öösiti tänavaid ning üksikud prügikorjajad käivad tangidega läbi ka kõige väiksemadki praod uitama läinud prügi ülesnoppimiseks. Selles osas on Singapur suures osas muust Aasiast väga erinev. Sellist puhast õhku ja puhast olemist naljalt mujalt ei leia ning see on mõnus ning omamoodi turvaline. Ja turvaline tundub Singapur olevat igast otsast. Ei ole seal näha liikumas mingitki laadi kahtlasi isikuid ja keegi vist ei julgegi kahtlane näida, sest see hakkaks kohe muust massist silma. Ka metroos teatab tädi aeg-ajalt läbi kõlarite, et kui näete enda läheduses mõnd kahtlast isikut, siis andke sellest koheselt teada. Võimalik, et säärane kihutustöö on vilja kandnud ning meil ei õnnestunud kedagi kahtlast märgata, kuid ometi tekkis huvi, et tihti, palju ning keda nende kahtlaste isikute pähe siis seal üles antakse. Samuti ei õnnestunud meil näha linna peal liikumas keskmisest vanemaid inimesi (kui turistid välja jätta). Naljaga pooleks on ehk eelnevalt tehtud sarnast kihtustööd ka vanurite kohta: kui märkate enda kõrval isikut, kes tundub vanem kui 60 eluaastat, siis palun andke sellest koheselt teada :) hahaaa. Aga tegelikult paneb see hetkeks mõtlema, et miks see tänavapilt oma keskmise vanuse poolest meie omast niivõrd erinev on. Eeldatavasti kolivad vanurid siiski oma kopsaka pensioni najal mõne tunduvalt rahulikuma palmi alla vanaduspõlve nautima. Üsna loogiline seletus ja toimiks ka ise sedaviisi. Kuigi palme ja rohelust jagub ka Singapuris, siis sobib ta siiski pigem kiiretele ning vihastele kui vanadele ja kobedatele.

Kadunud kohvrid ja ohtlikud suitsud

Hiline pärastlõuna Singapuri lennujaamas. Kolm väsinud reisiselli istuvad pingi serval ja vaatavad tuima näoga pagasilindil sõitvaid kohvreid. Jah, need reisisellid oleme meie ja me oleme juba üsna teadlikud sellest, et nende, juba mitmendat ringi tegevate kohvrite seas meie omi ei leidu. Meie kohvrid on Frankfurdis ning jäävad sinna veel vähemalt päevaks. Kui nüüd päris algusesse minna, siis oli Tallinas parasjagu tugev lumetuisk, kui oma sammud lennujaama poole seadsime. Tuisk oli sama suur ka siis, kui lennuk oli juba rahvast ning pagasit täis laetud. Ja ei raugenud see tuisk veel nii pea. Rada oli lumine, liiklus häiritud ning meie õhku tõus teadmata ajaks edasi lükatud. Meie lend Frankfurti startis planeeritust rohkem kui tunni jagu hiljem ning selleks ajaks olime kaotanud juba suurema osa lootusest jõuda õigeaegselt oma jätkulennule Singapuri. Justkui kirsiks tordil olid lisaks ka segadust tekitavad teated Frankfurdi lennujaamas - "Teid oodatakse ära","Teile tullaks vastu ning viiakse lennukile", "Te ei jõua enam lennule", "Veel on võimalik minna, aga nad ei jää teie pärast ootama". Seda viimast lauset ei lasknud me enam korrata ning panime jooksu. Kui tegu oleks olnud Tallinna Lennujaamaga oleksime võinud vahepeal ka vabalt tassikese kohvi juua, kuid kel on aimu vahemaadest Franfurdi lennujaamas, siis väravast A30 väravasse Z54 just mõne minutiga sörkides ei kulge. Otseses mõttes hing paela ja pakkidega kaelas jõudsime hingeldades lennukisse. Kahjuks pagasipoistel ei olnud kiirustamiseks erilist motivatsiooni ning sellist eneseületust nende poolt ette ei võetud - õhku tõusime vaid meie ja see mis meil parasjagu käe otsas oli. Nii me siis istusime seal Singapuri lennujaama pagasilindi ääres ning lootsime võimatut. Juba seisis meie kõrval aga tädi meie nimede ning kohvrinumbritega ning kinnitas veelokrd meie kadunud lootust - kohvrid jäid Frankfurti. Et ikka asjale veelgi põnevust lisada, siis tunnistas Ergo vajalikke pagasidokumente täites tollitöötajatele üles oma katse salakaupa vedada :) Nimelt selgus, et Singapuri ei tohi maksuvabalt ühtegi pakki suitsu sisse vedada - Ergol oli neid kohvrites kokku lausa kümme (mõlemas siis viis). Kui tervet ei jaksa, siis tee pool - ja nii ta tunnistaski üles, et vaid ühes kohvris on 5 pakki suitsu. Kirjeldas kohvrit ning jättis ka onudele kohvri koodi selle avamiseks ning suitsude konfiskeerimiseks. Järgmisel õhtul, nagu loodetud, ootasid kohvrid meid hotellis. Üsna räsitud olemisega teised, pealt näha siiski terved. Minu roosa kohvri taba oli muugitud ning muuhulgas ka sinna Ergo poolt saladuskatte all pistetud suitsupakid kadunud. Ergo enda kohver aga, see mille kohta ta ülestunnistusi jagas ning mille koodi ta andis - ei avanenudki enam. Tee, mis tahad- ei lähe lahti. Pikk ja keeruline lugu, mis pidi juba päädima sellega, et tollitöötajad pidid tulema meie hotelli uuesti kohvrit avama/muukima ( kuna eeldatavasti olid nemad seal midagi nässu keeranud), lõppes siiski õnnelikult. Kuigi Ergo oli valmis juba kohvri rikkuma ning lukud läbi lõikama, tegi ta veel viimaseid katseid pisut teistsuguste koodidega ning TADAAAA! Selgus, et vahetult enne kodunt lahkumist suutis ta kogemata ühe numbri koodist ära muuta, mistõttu ei õnnestunud kohvrit avada ka tollitöötajatel. Kuna Ergo tunnistas aga üles vaid viie paki suitsude sisseveo, siis uskusid nad neid meie teisest kohvrist leides, et noos on käes ning oleme ise miskit sassi ajanud ega vaevunudki rohkem teise kohvri avamise nimel võimlema. Lõpp hea, asjad käes ning suviselt kuuma Singapuri avastamine võis jätkuda juba pisut mugavamas outfitis.

Sunday, April 29, 2012

New York ja kogu kompott

Pimeduses New Yorki poole laskudes oli hoolimata kõrgusest raske hoomata selle linna suurust. Õigemini oli see täiesti võimatu, sest juba vähemalt viimased pool tundi olime lennanud ühtlaselt tuletesäras sätendava maapinna kohal. Kas sedaviisi on kaetud kogu idarannik? Kas see kõik on New York? Kas üks linn saab olla nii suur?

New York on tõeline hiigellinn tungleva rahva ning pidevate ummikutega, mida saadab ühtlane inimeste sumin, autode signaalid, uilgavad sireenid ning liiklusreguleerijate viled. Koos eredalt vilkuvate suurte reklaamtahvlitega, auravate kanalisatsiooniluukidega ning jalge all väriseva metrooga, moodustab see ühe suure ja kirju kompoti, mille kiire sisse ahmimine võib olla samaväärselt põnev ning väsitav. Meie avastused suurlinnas aga algasid juba traditsiooniks saavate väikeste seiklustega.

Lisaks meeldivale ärevusele uude linna jõudmise üle, lisas põnevust juba lennujaamas ühest oma kohvritest infokirjakese leidmine, milles teatati, et meie kohver on osutunud läbiotsitunuks ning andke andeks, kui selle käigus ka kohvri lukk olude sunnil rikutud on saanud. Nagu veel üks kohvrijuhtum meil puudu oleks! Õnneks oli tegemist Ergo uue kohvriga, mille lukustussüsteemide loomises on arvestatud taoliste turvalisuse kaalutlustel läbi viidavate sissetungimistega. St. kohvril on selleks spetsiaalne võtmeava, mille kaudu on vastavatel instantsidel võimalik seda vajadusel avada. Kohver terve, asjad alles - taksosse ja hotelli!


Kui meie Miami hotell oli olnud üsna tavapärase numbritoaga, kus viimasel kahel ja poolel päeval puudus küll hoolimata mitmetest märkustest vannitoas ja garderoobis elekter ning televiisoril pilt (ühel õhtul teatas vastuvõtuneiu meie mure peale, et töömees on juba koju läinud ja niimoodi pimedas ongi ju romantiline! Eeee.... wc's käija?!) ning Orlandos oli meil totaalne nelja tärni kuurorti luksus, siis New York suutis meid hotellivalikuga ikka tõsiselt proovile panna. Saabusime hilisõhtul ning tõesti väsinuna, checkisime end sisse ja liikusime antud numbritoa poole. Koridori sisenedes vôis märgata selle lõpus olevat avatud uksega pisikest tuba. Tool uksevahel, jahe ja rõske; elektriradiaator vannitoa pistikusse susatud ning radikas ise koridori lohistatud; suur puhur undamas teises toa otsas. Tuppa mahtumiseks olime sunnitud ohates kogu kaadervärgi pistikutest eemaldama ning toanurka lükkama. Mis mõttes?! Istusin voodile ning tõmbasin kingad kingad jalast. Aaaaa...!! Vaip on niiske! Mis toimub? Avame kardinad vaateks vastasseinale ning akna all laiuvale pisikesele kuurikatusele. Selgus, et aknad ei lukustu. Mitte üks neist. Kuhu me sattunud oleme? Võideldes väsimuse, tüdimuse ning eestlasliku tagasihoidlikuse ning leplikusega (oleme ka hullemates oludes ööbinud), otsustasime siiski kisa tõsta. Tulemuseks vabandused, tasuta hommikusöök, töömehe poolt kinni löödud aknad, töötajate nõutud näod (oli öise vahetuse algus ning totaalne teadmatus toas toimunust) ning hiline uinumine suurlinna möllu taustal selles samas rõskes minitoas. Kuna kogu hotell oli täis bookitud, siis pidime uue toa saamiseks ootama järgmise päevani ning selle toaga olid juba toaga oli meie õnneks juba palju paremad lood.
                                         Vaatega tuba
Kuna me ei tulnud New Yorki magama, siis oli plaan oma kahest ja poolest päevast maksimum välja pigistada. Nagu enamus reisidel, läks ka sel korral meil ilmaga pisut nihu, nii et esimesel päeval saime mõnusat sombust ja jahedat vihmailma "nautida" ning teise päeva maiusroaks päikesepaiste kõrvale õnnestus meil saada talviselt jäine ja läbilõikav tuul. Kaks päeva sõitsime sightseeingu bussiga mööda linna ringi ning külastasime huvitavamaid vaatamisväärsusi ja kuulasime erinevate tuurigiidide jagatavaid fakte, nägemusi ja arvamusi. Neid viimaseid on nad väga tragid jagama ning enamasti ka ülimalt häälekalt. Harjumatult intensiivne on nende kõne ja käitumine ning kohati ka üsna väsitav ja minimaalsel määral olulist infot sisaldades. Mõni giid oskas seevastu ka palju huvitavaid fakte ning põnevaid lugusid rääkida. Paraku ei ole võimalik New Yorkis võimalik miskitpidi saada üle ega ümber 9/11 poolt põhjustatud tagajärgedest ning see on siin vähemal või rohkemal määral igaüht puudutanud. Ka üks meie tuurigiididest kaotas tol päeval 47 inimest oma tutvusringkonnast. Juba ajaloolisele kohale uue ning peagi valmiva 1776 jala kõrguse torni vaatasime ka oma silmaga üle ja niisamuti justkui kohustusliku vauadussamba, Time Square'i ning kõik muu olulise ning vähem olulisema. Selles osas on hop on, hop off väga tänuväärne süsteem, et annab võimaluse saada kiire pildi vähese vaevaga ning saada põnevat infot ilma nina raamatus istumata. Pilet võib küll tunduda esimese hooga pisut soolane ning giidide otsesed jootrahavihjed sinna otsa lausa lauslollus, kuid asi on ka seda õnneks väärt (jootraha küll pigem mitte) :)


                                         Central Park
                                        Time Square
                                         Uued tornid
Jootrahaga on USAs aga omaette põnevad lood. Seda tahavad kõik, kõikjal ja palju! Söögikohas on see täiesti normaalne, hotelli hommikusöögilauas aga pisut juba ebamugav, ostetud ekskursioonil nõme ning taksos puha arusaamatu. Raha on ameeriklastele üldse ääretult oluline ning kus vähegi võimalik, märgitakse alati ära summad ja hinnad, kus mis palju maksma on läinud, suur on kellegi varandus jne. Viimane teema jookseb neil ka alati kohustusliku osana vestlusest läbi ning summad kütavad kirgi. Peaaegu sama aktuaalne on ka kehakaal ning kohtuvaidlused. Telekanalites jookseb lakkamatult erinevate kaalualandajate ja kehatrimmijate reklaame, mille vahepeale on enda promomiseks eetriaega ostnud ka parimad advokaadid, kes lubavad SINU nimel süüdlasted viimse pennini tühjaks pigistada.

                                         "Kerge" vihje
Nagu igas teiseski riigis, on ka siin ohtralt põnevaid kiikse, mis toredalt seda riiki meile meenutama jäävad. Toredad on näiteks äratundmised, nähes filmidest tuttavaid stereotüüpe: pika patsi, suure õllekõhu ning luitunud nokamütsiga rekkamehi, pintsaklipslasi New Yorki tänavatel ja kohvikutes sibamas, üüber-pakse nekutädisid üle rahvamasside bläkutamas ja lõkerdamas, silikoonitud tšikke Miami beachil ning tõmmusi võõramaalastest koristajad, taksojuhte, teenindajaid jne, jne, jne. Lisaks on Ameerikas täiesti normaalne, kui poemüüjad laulavad tööpostil täiest kõrist ning kaubavalik võtab poodides silme eest kirjuks; normaalne on, kui õhuruumis on tihedam liiklus, kui kodutänaval; enesestmõistetav on meeletu kilekotimajandus, mis hõlmab endas ka meeletut ostlemist ning protsessi lõpuks asjade topeltkottidesse ladumist; täiesti igapäevane on tänavaid ummistavad kollaste taksode hordid, tunglevad inimmassid jne, jne, jne. Paljuski ei ole see kõik omane vaid Ameerikale, kuid pisut võõras meile. Kuid siiski vaid Ameerikale on omane filmidest tuttav kõnemaneer ning kohati lausa äraleierdatud paigad. Samuti inimeste meeletult vaba olek ning teinekord liig-ehe ameerikalik keep smileing. Viimane võib olla küll meiesugustele pisut võõrastav, kuid eelistan iga kell siinset võlts-sõbralikku teenindust, kui eestlaslikku tüdinud ja tühja pilku ning kehva teeninduskultuuri(ehedat kontrasti saime kogeda juba New Yorkis Ukraina restos söömas käies - ülimegamaitsev toit, kuid hoopis teise temperamendiga teenindus, kui USAs tavaks :)) Hei fokes! Hei guis! Take it easy! - on tavapärane kohalike teenindajate kõnemaneer. Lõpuni tekitab aga pisut segadust nende pidevalt tervituseks üle huulte libisev: "How are You?" Tean, et kedagi tegelikult ei huvita, kuidas mul läheb. Keegi ei taha kuulda mu elulugu ega infot viimastest tegemistest. Ja ega ma püüagi vastata, lihtsalt tervitan vastu. Senini pole ka keegi kurtma hakanud, et ma nende käekäigu päringule täpsemat vastust pole andnud, kuid harjumatuks jääb see lõpuni välja - küsija suu pihta ju ei lööda ning pisut kehva tunde jätab niimoodi küsimust ignoreerida :)

Kokkuvõtteks oli Ameerika tore ning kuna riik on suur, siis satume sinna kindlasti ka tulevikus seiklema. Meeldejäävaid elamusi ja juhtumeid jagus meil ikka kuni lõpuni välja, kuid kahjuks kõike ei jaksa siia kirja panna. Olgu siis mõningateks märksõnadeks: haltuuraotsana salaja kohvreid kiletavad NYi lennujaamatöötajad; kas Duff beer on hea; misasi on Simpsonid; päevane ööbimine Lissaboni pansionaadi sviidis; kaotatud fotokaamera.... ja ehk siis selleks korraks aitab ka :)

                                         Lissabon